Juba peagi, 3. oktoobril toimub Elvas tüdrukute judopäev, mis paneb rõhku väikese kogukonna veel väiksemale osale, kes ometi on nii olulised kogu Eesti judo jaoks. Seetõttu vaatame natuke laiemalt teemat, mis on inspireeritud tüdrukute judopäevast.
Judo tähendab jaapani keelest tõlgituna pehmet teed, mis viitab oma olemuselt sellele, et ehkki kõrvalt vaatavale pilgule võib näida judo jõuline, on tegu targa spordialaga, kus kasutatakse oskust vastase jõudu enda huvides tööle panna. Vastase energiat enda kasuks kasutada, selle abil hoida tasakaalu ja seista enda eest – need on õppetunnid, mis toetavad kogu elu vältel, mitte ainult matisaalis.
Elva tüdrukute judopäev: Visioonist ilusa traditsioonini
Iga suur asi saab alguse ühest väikesest ideest ja pühendunud inimestest. Tüdrukutele suunatud judosündmuste traditsioonile pani aluse 2017. aastal endine judoliidu peasekretär Laura-Maria Lehiste, kes korraldas esimese tüdrukute ja naiste judoseminari Vinni Spordikeskuses. Selle eesmärk oli tuua kokku Eesti judoga seotud tüdrukud ja naised – nii sportlased, treenerid, kohtunikud kui ka vabatahtlikud, et üheskoos trenni teha, mõtteid vahetada ning leida inspiratsiooni, kuidas rohkem tüdrukuid judo juurde tuua ja neid seal hoida.
Laura-Maria liikus hiljem tööalaselt edasi rahvusvahelisse katuseorganisatsiooni International Sport and Culture Association, mis tegeleb liikumisharrastuse ja harrastusspordi edendamisega kogu maailmas. Tänaseks on ta seal töötanud juba 10 aastat ning vastutab praegu organisatsiooni arenduse koordineerimise eest, elades Portugalis. Ka rahvusvahelisel tasemel on võrdõiguslikkuse edendamine ning vähemate võimalustega noorte kaasamine talle endiselt südamelähedane teema. Laura-Maria vaatab Eestis jätkuvale algatusele otsa suure rõõmuga: „Mul on sügavalt hea meel, et Eestis jätkuvalt korraldatakse tüdrukute judopäeva ning saame peagi tähistada selle sündmuse juba 10. aasta juubelit! Suur aitäh Evelinile ja teistele eestvedajatele!“
Laura-Maria, 2017 Vinnis
Täna on see teatepulk läinud üle Spordiklubi Altia juhile Evelin Pihlakule ja Vinnis loodud visioon elab edasi Elvas toimuva tüdrukute judopäevana. Evelini mõtisklused sellest, miks on tegu olulise päevaga, viivad ikka sinna, et tüdrukutele on vaja selles maailmas lisaks treeningprotsessile ka suhtlemist ja omavahel olemise võimalust, kuna paratamatult on treeninggruppides ülekaalukalt poisid. “Kui sa ise mõistad naiste väge ja võimu, siis kannad selle üle ka oma ellu – julged uskuda, unistada ja samal ajal ka tegutseda. Esimesel Elva tüdrukute judopäeval seisin tatamil ja tunnetasin kogu südamest: me teeme õiget asja. Olen tänulik ka Elis Põhjalale selle lükke eest tüdrukute judopäeva korraldada.“
Naiste rolli olulisust Eesti judos kinnitab ka statistika: Eestis on praegu kokku 104 EKR kutsega judotreenerit, kellest vaid 22 ehk umbes viiendik on naised ning ligi 5000 harrastajast naisi ja tüdrukuid on vaid ~850 ehk iga tüdruku kohta on trennis ligikaudu 5 poissi. Seetõttu pole Elva tüdrukute judopäev lihtsalt tore treeningpäev, vaid märgiline kohtumispaik, kus kasvatatakse tulevikulootusi, luuakse sõprussuhteid, leitakse julgust ning näidatakse, et noored tüdrukud ja naised on Eesti judomaastiku võrdväärne ja oluline osa. Tüdrukute judopäeval on olnud erinevaid põnevaid teemasid, alustades hästipüsivate patside punumise töötoast ja lõpetades nippidega, mis aitavad toetada ärevusega toimetulekut, ning nende kogukondlike päevade toimumiseks on panuse andnud paljud ägedad naised.
Kuidas judo naisteni jõudis?
Judo looja Jigorō Kanō (1860–1938) oli oma ajast ees. Ta mõistis, et kehaline kasvatus ja tervis peavad olema kättesaadavad ka naistele, ning avas ametlikult Kōdōkani naiste osakonna (Joshi-bu). Algusaastatel keskenduti eelkõige individuaalsetele harjutustele (Tandoku Renshu) ja turvalisele kukkumistehnikale (Ukemi).
Selle ainulaadse osakonna käivitamisel ja juhtimisel mängisid võtmerolli talle lähedased ja usaldusväärsed inimesed: Kanō vanem tütar Watanuki Noriko (1893-1956), kes võttis enda kanda naiste osakonna juhtimise ning juhendas koos isaga instruktoreid ja õpilasi, ning kogenud õpetaja Honda Ariya, kelle Kanō määras osakonna ametlikuks instruktoriks.
Selle teekonna üheks säravaimaks sümboliks kujunes Keiko Fukuda (1913–2013) – naine, kes pühendas kogu oma elu judole ning tõusis ajaloos esimese naisena absoluutse meisterlikkuseni, kellele omistati Kōdōkani 9. dan ja USAs 10. dan ning kes oli viimane Kanō otsene õpilane. Tema kuulus elumoto kõlas: „Be strong, be gentle, be beautiful in mind, body, and spirit“ („Ole tugev, ole õrn, ole kaunis nii mõistuselt, kehalt kui vaimult“). See on mõte, mis võtab täiuslikult kokku selle, mida judo ühele tüdrukule anda saab.
Samas ei tulnud naiste tee võistlusspordini kergelt, see nõudis uskumatut võitlusvaimu. Veel 1959. aastal pidi ameeriklanna Rena “Rusty” Kanokogi (1935–2009) end võistlusel osalemiseks meheks maskeerima. Ta võitis meeste seas võisteldes medali, kuid niipea kui tõde selgus, võeti see temalt ära. Rusty ei andnud alla. Ta oli esimene naine, kel lubati Kōdōkanis treenida meeste grupis, ning ta pühendas oma elu sellele, et naiste judo saaks tegeliku tunnustuse. Tänu temale ja teistele teerajajatele on judo täna üle maailma populaarne ala, kus naised näitavad maailmatasemel tehnikat, distsipliini ning nii füüsilist kui ka vaimset tugevust.
Esimene eurooplanna, kellele omistati 1935. aastal Kōdōkanis must vöö, oli Sarah Mayer, kellele peaksid kõik judonaised tänulikud olema, kuna ta oli tõeline teerajaja võttes sihiks ja eesmärgiks tuua Jaapanis õpitud judotarkused Euroopa naisteni. Tal õnnestus kohtuda ka Kanō endaga ning temasse suhtuti treeningutel kui võrdväärsesse partnerisse, mis tol ajal ei olnud päris tavapärane.
Õrnus ja jõud käsikäes
Meie judokogukonnas on erakordselt palju ägedaid tüdrukuid, kes tegelevad judo kõrval kõige erinevamate aladega, alates muusikast ja kunstist kuni teaduse ja teiste spordialadeni. Üheks kauniks näiteks sellest, kuidas õrnus ja tugevus käsikäes käivad, nagu ka Fukuda elumoto nentis, on Omayah, kes õpib MUBA balletosakonnas. Judotrenni jõudis ta oma noorema venna eeskujul, leides matilt midagi sellist, mida tippkunsti maailmas vahel napib: eheda ja toetava kogukonnatunnetuse. Balletisaali graatsia ning matil õpitud sisemine ja füüsiline jõud näitavad ilmekalt, et eri harrastused ei välista, vaid täiendavad teineteist täiuslikult. Just kõik need ägedad tüdrukud on see värvikas ja hooliv kogukond, mis teeb Eesti naiste judost nii erilise paiga.
Eesti oma kuldvara: Ainus 6. daniga naistreener kui elav eeskuju
Me ei pea aga vaatama ainult kaugele maailma ega ajalukku leidmaks ajalugu tegevaid naisi, sest Eesti judos on mitmeid, kes mängivad võtmerolli selle spordiala arengus. Üheks neist on meie ainus 6. dani meistritasemeni jõudnud naistreener Riina Toomis, kes sai pidulikult oma puna-valge vöö Euroopa Judoliidu presidendi László Tóthi käest 7. septembril 2024. Riina on judotreenerina töötanud alates 1988. aastast Tartu DO judoklubis, samuti on tal A-kategooria kohtuniku litsents. Riina on panustanud Eesti judosse ligikaudu 40 aastat esialgu sportlasena ning seejärel kohtuniku ja treenerina, kelle suunamisel on kasvanud järgmisi treenereid, klubijuhte ja edukaid sportlasi.
See on erakordne saavutus mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma judo kontekstis. Riina teekond on elavaks tõestuseks kõigile tüdrukutele ja nende vanematele: judo ei ole tüdrukule lihtsalt ajutine lapsepõlvehobi, vaid teekond, mis võib kanda läbi terve elu.
Eesti tipp ja tulevikulootus: Emma-Melis Aktase teekond matil ja elus
Eesti läbi aegade edukaim naisjudoka on vaid 18-aastane Emma-Melis Aktas, kes on särav näide sellest, mida pühendumus ja vaimne sitkus endaga kaasa toovad. Tema teekond ja saavutused tõestavad, et Eesti tüdrukud suudavad spordimaailmas teha suurtegusid.
Viimasel EM-il saavutas ta 5. koha ja kodusel MK-etapil rõõmustas kodupublikut Eesti hümni väljavõitlemisega.
Kuidas sa judoni jõudsid, miks selline valik ja kui vana sa olid esimesse trenni minnes?
Alustasin 5-aastaselt ja seetõttu, et minu isa käis Elvas jõusaalis, mille vastas oli judosaal ja nii see valik kuidagi iseenesest sündis.
Kahevõitlusspordialasid peetakse ühiskonnas vahel “mehelikuks” alaks. Kas sa oled kunagi tundnud, et pead tüdrukuna end rohkem tõestama?
Ise ma ei arva üldse, et judo oleks vaid meeste ala. Samas tunnen tihti, et paljude meesjudokate arvates pole naiste judo nii “kõva” ning naiste tulemusi ei peeta meesterahvaste saavutustega võrdväärseks. Ma ei usugi, et see suhtumine väga kiirelt muutuks, kuigi optimistina loodan, et ajapikku mõistetakse, et soost sõltumata on mehe maadlus mehega ja naise maadlus naisega omavahel täiesti võrdsed pingutused.
Oled intervjuudes meeldivalt tasakaalukas ja vaoshoitud. Kas teadvustad, et oled läbi ajaloo Eesti edukaim naisjudoka ning kas see teadmine tekitab pigem pinget või rõõmu?
Ma arvan, et õige judoka ongi vaoshoitud ja kuigi olen teadlik oma tulemustest, siis tegelikult on judo naiste seas praegu veel vähem populaarne kui meeste hulgas. Ehk ei olekski mina see kõige edukam, kui tüdrukuid tuleks trenni rohkem. Ma ei ole veel saavutanud seda tulemust, mis teeks mind päriselt rahulolevaks. Tõeliselt uhkust saan enda üle tunda alles siis, kui võtan täiskasvanute tiitlivõistlustelt medali ja saan öelda, et olen päriselt parim naissportlane. Seni tean lihtsalt seda, et saab veel paremini.
Mis on kõige olulisem õppetund matilt, mille võtad endaga kaasa igale poole mujale?
Kõige olulisem õppetund on see, et vahel tuleb kaotada ja see on normaalne, sest tegelikult on kõik võimalik. Võtan matilt kaasa teadmise, et ei tasu liialt muretseda ega üle mõelda. Tuleb olla rahulikult ja kõik läheb täpselt nii, nagu vaja.
Miks peaks iga tüdruk, ka see, kes ei plaani saada tippsportlaseks, proovima judot?
Loomulikult peaks iga tüdruk judoga tegelema! Sa saad tugevamaks ja õpid oma keha kasutama. Kuigi ma ei soovi kellelegi ohuolukordi, annab judo oskuse ennast vajadusel paremini kaitsta. Judo õpetab austust ning näitab, et õige tehnikaga on võimalik võita ka endast suuremat ja tugevamat vastast, jõud ei ole siin maailmas alati kõige tähtsam. Lisaks annab see suurepärase liikuvuse, tasakaalu, kiiruse ja tugevuse, mis tulevad kasuks igas eluvaldkonnas.
On imetlusväärne, et sa ei piira ennast ainult spordiga, vaid sinu elus on selged sihid ka akadeemilises maailmas. Kas unistad endiselt juristiõpingutest ja kuidas judost saadud kogemus sinu tulevast karjääri toetab?
Jah, mul on endiselt plaan minna juurat õppima! Judo tuleb siin kindlasti kasuks: sport õpetab oma aega planeerima, emotsioone vaos hoidma ja ditsipliini hoidma. Kui peaksin tulevikus kohtusaalis töötama, pean olema võitleja, seisma kindlalt oma arvamuse ja väärtushinnangute eest. Judo annab selleks vajaliku iseloomukindluse.
Ema vaatenurk: Tütar võitlusspordis
Lapsevanemaks olemine on pidev tasakaalu otsimine toetamise ja kaitsmise vahel. Kui noor tüdruk teatab, et soovib minna judotrenni, võib ettekujutus judovõõrale lapsevanemale olla hirmutav – kukkumised, heited, valu- ja kägistamisvõtted ning kontaktalaga kaasnev jõulisus. Kuid võistlustel viibides ja oma lapse teekonda jälgides hakkab algne mure sageli asenduma millegi palju sügavamaga. Hirmud vigastuste või ülemäärase jõulisuse ees taanduvad, kui selgub, et judo õpetab eelkõige enesevalitsemist, enda ja vastase austamist ning turvalist kukkumist. Võitlusspordist saab hoopis turvaline keskkond, kus tüdruk õpib tundma oma keha piire ja sisemist jõudu.
Et mõista, mida tähendab tütre suunamine võitlusspordi juurde väljastpoolt tulnud lapsevanema pilgu läbi, palusime oma kogemust ja emotsioone jagada Liis Pardelil, kelle tütar Miia Sabalson noorima Eesti koondise liikmena augustis ne-waza Euroopa meistrivõistlustel hiljuti 15-aastaseks saanult võitles ennast kadettide vanuseklassis hõbemedalile, olles ise vaid alla kahe aasta spordialaga tegelenud.
Kas ja kuidas on judo Miiat ka väljaspool matisaali muutnud?
Kuigi Miia alustas judoga alles suhteliselt hilja, olen näinud temas selle lühikese ajaga tohutut arengut. Kõige suurem muutus on seotud enesekindlusega – ta usub endasse rohkem, teab oma võimeid ega lase end teiste arvamusest nii kergesti mõjutada. Muidugi motiveeris teiste pikem edumaa teda vaid veelgi rohkem pingutama. Kuna Miia on emotsionaalne ja varem võis pettumus talle väga tugevalt mõjuda, on võistlemine õpetanud teda pinge ja kaotustega paremini toime tulema. Keerulistes olukordades suudab ta nüüd rahulikumaks jääda, olukorda analüüsida ja edasi liikuda. Need on oskused, mis on väärtuslikud palju laiemalt kui ainult spordis. Lisaks on treeningute, võistluste ja koolitöö ühendamine õpetanud talle iseseisvust ning oskust oma aega ja vastutust teadlikult planeerida.
Mida ütleksid emana teistele vanematele, kes praegu kõhklevad, kas tuua oma tütar judot proovima?
Alati tasub proovida. Vahel võib üks juhuslik huvi avada ukse millelegi väga olulisele – täpselt nii juhtus ka Miiaga. Minu jaoks ei ole judo ainult sport, vaid väärtused, mida see õpetab: treeningpartneri austamine, oma jõu ja emotsioonide kontrollimine ning pingutamine ka siis, kui on raske. Eriti väärtuslikuks pean tüdrukute puhul enesekindlust ja oma keha ning võimete usaldamist. Judo on andnud Miiale palju rohkemat kui vaid sportlikke oskusi.
Mis tunne on emana vaadata tütart võrdlemisi jõulisel kontaktalal võistlustel maadlemas?
Seda pinget kõrvalt vaadata ei ole alati kerge ning vahel on emotsioonidega toimetulek endal raskemgi kui lapsel. Kõige keerulisemad polegi matil toimuvad füüsilised olukorrad, vaid hetked, mil näen teda võitlemas kaotuse, pettumuse või suure pingega. Tuletan endale iga kord meelde, et see on tema teekond – mina saan olla kõrval, toetada, julgustada ja usku pakkuda. Vaadates täna, kuidas Miia pea püsti ja kindla pilguga matile läheb, tunnen eelkõige uhkust. Mitte tulemuste või medalite, vaid selle üle, et ta ei karda proovida, eksida ja uuesti alustada. Minu jaoks on suurim võit see, et judo on aidanud kasvatada temas tugevat, sihikindlat ja enesesse uskuvat noort inimest.
Judo pole pelgalt sport, võistlustel osalemine ega vöökarjäär. See on elukestev teekond, mis õpetab tüdrukutele enesekindlust, austust, vaimset sitkust ning hindamatut oskust püsida tasakaalus ka siis, kui elu ümberringi kõigub. Iga matil sooritatud heide, turvaline kukkumine ja uuesti püstitõusmine ehitab vundamenti, mis kannab tüdrukuid julgelt läbi kõigi tulevaste elukatsumuste. Judo ei kasvata üksnes sportlasi – see kasvatab tugevaid, julgeid ja enesekindlaid isiksusi.
Ägedaid tüdrukuid ja naisi on Eesti judos tegelikult nii palju, et see artikkel võiks olla lõputu ning just see teebki meie kogukonna nii vingeks!
Kui soovid, et sinu tütar, õde, sõbranna või sina ise saaks osa sellest inspireerivast kogukonnast ja astuks oma esimese julge sammu matil, on õige aeg tegutseda! Liitumine judotreeningutega on avatud üle Eesti erinevates klubides ning loomulikult on kõik judotüdrukud oodatud 3. oktoobril Elvas toimuvale tüdrukute judopäevale, mille lisainfo ja registreerumine käib oma treeneri kaudu või e-postil skalita@skaltia.ee.
Tule ja proovi järele, kohtu ägedate judonaiste ja -tüdrukutega, leia uusi sõpru ning avasta, kui palju julgust ja jõudu sinus tegelikult peidus on!
Loe veel sel teemal:
* Crée & Jones. (2011). Kōdōkan jūdō’s inauspicious ninth kata: The Joshi goshinhō – “Self-defense methods for females” (Part 1). Archives of Budo. 7(3): 105-123.
* Crée & Jones. (2011). Kōdōkan jūdō’s inauspicious ninth kata: The Joshi goshinhō – “Self-defense methods for females” (Part 2). Archives of Budo. 7(3): 125-137.
* Crée & Jones. (2011). Kōdōkan jūdō’s inauspicious ninth kata: The Joshi goshinhō – “Self-defense methods for females” (Part 3). Archives of Budo. 7(3): 139-158.
* Callan & Spenn. (2016). Sarah Mayer and the Kōdōkan; Early European Women’s judo in Japan. Proceedings of the 3rd European Science of Judo Research Symposium & 2nd Scientific and Professional Conference on Judo: Applicable Research in Judo.