Kui kooliaasta on täies hoos, kontrolltööd kuhjuvad ja õhtud venivad pikkadeks, on läbi aja kerkinud ikka esile dilemma seoses õppe- ja treeningkoormuse jagamisega. Seda lauale ilmunud lahendust, kus pere poolt on ettepanekuks treeningkoormuse vähendamine, ajutiselt või osaliselt treeningute vahele jätmine koolile keskendumiseks, on kõrvalt näinud treenerid nii põhikooli lõpuklassides kui gümnaasiumiealiste õpilaste puhul.
Pealtnäha tundub see loogiline – vähem tegevusi peaks ju tähendama rohkem vaba aega õppimiseks. Kuid neuroteadus ja kogenud treenerid kinnitavad ühest suust vastupidist – trennikoormuse kärpimine õppetulemuste parandamise ettekäändel on tihti õpilase jaoks karuteene mitmest aspektist.
Inimene on tervik, aju ja keha töötavad koostöös, mistõttu on ekslik arvata, et andes ühele puhkust, jääb teisele samavõrra rohkem energiat. Tegelikkuses on kehaline aktiivsus ja kognitiivne võimekus omavahel tihedalt seotud. Rahvusvaheliselt tunnustatud psühhiaater Anders Hansen on lausa öelnud, et liikumine on üks parimaid võimalusi aju aidata.
Erinevad teadustööd kinnitavad asjaolu, et füüsiline koormus toetab õppimist ning et juba põgus treening toetab töömälu toimimist, mis on just õppeprotsessides väga oluline. Judotreening spetsiifilisemalt on täiendavalt toetav ka kognitiivsele võimekusele, kuna tegemist on nö avatud oskustega (open-skill) treeninguga, mis tähendab, et erinevalt ettemääratud või rutiinsetest liikumistest nõuab judo pidevat kohanemist ettearvamatus keskkonnas, vastase kavatsuste ja liikumise nö lugemist ning kiiret otsustamist pidevalt muutuvas olukorras. Selline kompleksne koordinatsioon ja kognitiivne koormus stimuleerivad otseselt ajus otsmikusagarat ning prefrontaalset korteksit, mis vastutavad mh tähelepanu suunamise ja töömälu eest. Samal ajal tõstab judotreening organismis valgu BDNF (Brain-Derived Neurotrophic Factor) taset, mis soodustab sünaptilist plastilisust ja uute närviseoste teket ajus. Seega paraneb judo harrastamisel kognitiivne paindlikkus ja reaktsiooniaeg, mis aitab parandada igapäevast õppimis- ja keskendumisvõimekust.
See omakorda tähendab, et kui laps lõpetab trennis käimise, et rohkem õppida, võtab ta tegelikult ära oma aju bioloogilise stimulaatori. Tulemuseks on võib olla hoopis vastupidine efekt. Väsimus ei kao, küll aga langeb vaimne erksus ja võime info kiiremini vastu võtta.
Paradoksaalsel kombel tulevad lapsed, kellel on oma graafikus täiendavad tegevused peale kooli, paremini toime ajaplaneerimisega, ehkki füüsiliselt on nö vaba aega neil vähem. Judo seab kindlad raamid – treeningud, laagrid ja võistlused on kindlatel aegadel, mis tähendab, et õppetöö tegemiseks on väga kindel ajaraam, mis toetab oskust oma olemasolevat aega paremini jagada ja sel ajal ka fookust hoida. Sageli ei tähenda ärajäänud trenn seda, et laps istub treeningaja täiendavalt koolilaua taga ja fokusseeritult õpib, ning vabaks jäänud aeg kaob hoopis sujuvalt ära. Psühholoogias ja juhtimisteaduses tuntakse seda nähtust Parkinsoni seadusena, mis tähendab, et töö paisub täpselt nii pikaks, kui selleks on aega antud. Kui lapsel on terve õhtu vaba aega, hajub fookus kergesti. Judo seab aga päevale selged raamid, treeningud ja võistlused loovad struktuuri, mis sunnib õppetööd planeerima ning olemasolevat aega efektiivselt jagama. Hariduspsühholoogia uuringud kinnitavad, et struktureeritud sporditegevusega tegelevad lapsed tulevad ajaplaneerimisega paremini toime kui täiesti vaba graafikuga eakaaslased. Trennist vabaks jäänud aeg ei muutu iseenesest fokusseeritud õppimisajaks, täpselt nagu palgatõus ei koondu automaatselt säästudeks, kui puudub selge struktuur ja distsipliin.
Suurbritannias on tehtud erinevaid uuringuid just selle fookusega, et vaadelda füüsilise aktiivsuse mõju õppetulemustele, millest mh ilmnes, et treeningkoormus ei mõjutanud negatiivselt õppetulemusi, küll aga leiti, et üks lisatund päevas ekraaniaega mõjutas oluliselt hindeid negatiivselt (UK süsteemi järgi langes nt hinne B tasemele D).
Õppimisepinge on seotud sageli suurema istumise ajaga, kehvema unega (nii aja kui ka kvaliteedi osas) ja fookus liigub hinnetele (st ma olen see, mis on mu hindeline tulemus). Treeningutest eemale jäämine mõjub noortele aga ka kuuluvustunde kaotamisena ning see on vaimsele tervisele ja toimetulekule samuti negatiivset mõju avaldav. PISA 2026 tulemustest on selgunud, et Eesti õpilased on jännis kuuluvustundega koolikeskkonnas, kus ka kiusamist kogetakse märksa enam OECD riikide keskmisest, mistõttu on eriliselt oluline, et õppetöö parandamise eesmärgil ei võeta tugistruktuurina toimivat kuuluvustunde keskkonda ära.
Koolikeskkond on täis pingeid – sotsiaalne surve, pidev hindamine ja ootused nii õpetajatelt, perekonnalt kui iseendalt tõstavad stressihormooni kortisooli taset ning see pärsib aga loogilist mõtlemist ja uute teadmiste salvestamist. Judo on oma olemuselt ideaalne stressimaandaja. Tatamil lülitutakse koolimaailmast ja olmemuredest välja. Haarded, heited, tasakaalu hoidmine ja partneriga arvestamine nõuavad niivõrd teravat kohalolu, et paratamatult ei ole võimalik korraga tegeleda selle ja olmeteemadega. See tähendab sisuliselt sunniviisiliselt muremõtete kõrvale seadmist ja oma ajule puhkuse andmist. Selliselt puhanuna on märksa lihtsam keskenduda õppetööle kui päevläbi rumineerides ja muretsedes laua taga.
Hiljutine teadusuuring leidis, et judoga tegelevad teismelised tajuvad koolistressi märkimisväärselt vähem kaaslastest, kes ei tegele süsteemsete treeningutega, mis tähendab, et igapäevased kooliga seonduvad stressiallikad nagu kontrolltööd, hinded või õpetajate-poolne kriitika tekitasid judoga tegelevatele noortele oluliselt vähem pingeid. Seejuures lausa pea pooled noored judokad kinnitasid, et nad ei ole kunagi tajunud koolist tingitud ülemäärast stressi. Uuringu tulemustest ilmnes ka asjaolu, et judoga tegelevad noored tundsid ennast koolikeskkonnas turvalisemalt oma kaasõpilastest, mida seostati sellega, et lisaks füüsilisele treenitusele ja arengule pakuvad võitluskunstide treeningud ka sisemist enesekindluse kasvu, mis mõjutab otseselt enesetunnet koolikeskkonnas. Stressi sümptomaatika peegeldub sageli füüsilistes sümptomites nagu näiteks raskused keskendumisel või kõhuvalu ning ka nende puhul selgus, et judoga tegelevatel noortel oli sümptomaatikat märkimisväärselt vähem. Eriline tähelepanek on aga toimetulekumehhanismides. Kui judoga tegelevad noored pöördusid stressi puhul suures osas füüsilise aktiivsuse poole, et stressi alandada, siis treeningutega mitte hõivatud kaaslased veetsid stressi puhul aega kas sotsiaalmeedias või videomänge mängides. Kontrast tegevuste vahel on äärmuslik ning juba talupojatarkusest teadaolevalt mõjub üks inimest toetavalt ja teine laastavalt. Niisuguse mahuka uuringu tulemused on silmiavavad ja võiks olla aluseks ka riiklikult poliitika korraldamisel, sest vaimse tervise murede ennetuseks on valem olemas – seejuures palju odavam ja efektiivsem, kui tagajärgedega tegelemine on.
Judokogukonnas on selle kohta suurepäraseid näiteid nii praegustest noorsportlastest kui ka tänaseks saavutusspordi lõpetanud judokatest. Näiteks tuli möödunud aastal (26.-29.06.2025) Skopjes toimunud kadetti EM-il pronksile 9. klassi õpilasena Georg Sebastian Nõges, kes jagab oma mõtteid õppimisest ja spordist.
Sa võitsid pronksmedali kadetti EM-il vahetult pärast 9. klassi väga edukat lõpetamist (toim. kõik eksamid sooritatud üle 90 punktile, sh matemaatika 100 punktile) Püha Johannese Koolis. See on eksamite aasta, mida saadab pidev pinge, mh ka edasiõppimise võimaluste osas, ning meediast loeme pidevalt, kui keeruline on põhikooli lõpetajatel emotsionaalne ja vaimne toimetulek. Sinu jaoks oli lisaks rahvusvaheliste võistluste karussell toimumas. Kuidas Sa meenutad seda õppeaastat – kas oli hetki, kus tundus, et trenn ja kool segavad teineteist?
Üheksas klass oli kindlasti päris tihe aasta minu jaoks, kus sai palju võisteldud ja ringi sõidetud. Võiks öelda, et üheksanda klassi algus ei olnud isegi nii keeruline, sest kuni detsembrini ei toimu väga palju võistlusi ja pigem on fookuses kodune treenimine, kool ja trenn langevad ilusti kokku. Alates jaanuarist läks tempo kindlasti palju tihedamaks, kuna nii võistlusi kui laagreid toimus märksa rohkem. Sellel perioodil neid hetki, kus kool ja sport üksteist segama hakkasid, oli mitmeid, eriti siis, kui võistlusele järgnes laager ja korraga oli vaja puududa umbes nädal korraga, siis oli tarvis mitmeid järeltöid teha.
Kuidas Sa suutsid jaotada oma aja õppimise ja intensiivse treeningperioodi vahel? Kas trenn oli pigem koht, kus koolistressist puhata või tekitas tihe graafik lisapingeid? Kas mäletad, mitu välisreisi laagrite või võistluste tõttu oma 9. klassi jooksul tegid?
Ajaplaneerimine oli kindlasti üks suur osa sellest, miks mul kooliga ja üldse eksamid väga hästi õnnestusid. Üheksandas klassis mu peamine päevakava nägigi suuremas pildis välja trenn-kool-trenn-magama ja otsast peale. Kuna koolis proovisin asjadest kiiresti aru saada ja kogu aeg järjel püsida, siis kodus väga palju tegema ei pidanud. Iga päev enne magamaminekut oli vähemalt tund õppimiseks ja sellest mulle üldjuhul piisas, aga loomulikult oli ka erandeid, kus oligi vaja poole ööni õppima. Minu jaoks oli, ja on, trenn ikka koht, kus saan muud mõtted kõrvale panna ja keskenduda täielikult judole. Kutsuks seda ikka koolist puhkuseks, aga eksamite perioodil võis ka alateadvuses mõte natukene kooli teemadel kerida. Üheksanda klassi jooksul tegin seitse reisi välismaale, kus enamuste võistlustega tuli ka laager kaasa. Lisaks seitsmele üheksandas klassis tehtud reisile, käisin samal suvel veel kolmel tiitlivõistlusel.
Võib arvata, et väga heade tulemuste saavutamiseks koolis peab fookuse panema just õppimisele, mistõttu võib olla vajalik treeningkoormuse vähendamine. Sina tõestasid vastupidist. Mida ütleksid noorele või tema vanemale, kes on praegu samas olukorras ja kaaluvad õppetööga seotud raskuste tõttu trennist loobumist?
Ma ütleks, et kui sa tõesti proovid koolis asjadest aru saada ja mõistad, et kui sa koolis hakkama ei saa, siis kannatab ka sport, ning minu jaoks oli see juba piisav motivatsioon. Suur osa on kindlasti ka ajaplaneerimine, näiteks kui on kooli ja trenni vahel aega, siis on ka see hea võimalus asjad ära teha, et hiljem oleks lihtsam. Samuti, kui on tunne, et ei saa millestki aru, siis kindlasti küsida õpetajatelt abi ja vajadusel ka ise kodus juurde uurida või õppida. Kohe algusest tuleb asjadega järjel püsida ja kui sellega on hästi, siis on ka endal rahulik.
Judo nõuab tohutut vaimset ja füüsilist sitkust. Kas on midagi sellist, mida oled õppinud tatamil, mis on aidanud ka koolis ja eksamitel?
Üks asi, mida ma olen kindlasti tatamil õppinud, ja mis on mind tohutult aidanud, on oskus olla distsiplineeritud ja ka võime teha tööd. Kui on midagi lihtsalt vaja ära teha, siis mul on seda töövõimet ja distsipliini, et see kätte võtta ja korda saata. See aitas mind näiteks eksamite ajal väga palju, kui ma olin täpselt enne eksameid haigeks jäänud, ja oli vaja nendeks õppida. Suutsin 4 päeva enne eesti keele eksamit kirjutada kolm korralikku kirjandit ja teha mitmeid harjutusi. Samuti aitas tatamilt õpitud kannatlikkus ja külma närvi hoidmine nii eksameid kirjutades kui ka üldiselt stressiga väga hästi toime tulekul.
Mis on Sinu peamine nipp või soovitus teistele noorsportlastele ja nende vanematele – kuidas hoida tasakaalu heade hinnete ja spordieesmärkide vahel nii, et mõlemal rindel õnnestuda?
Kõige parem ja lihtsam asi, mida teha, on olla algusest peale järje peal, et võistlusperioodil vajalikele reisidele mineku hetkeks ei oleks juba mahajäämust tekkinud. Samuti tuleks planeerida oma aega ette ehk vaadata, kus on need vabad hetked, millal vajalikud asjad ära teha. Enda kogemusest oskan ka öelda, et õpetajatega tuleb varakult rääkida, arutada ja küsida asju ette, sest hea suhtlemisoskus õpetajatega on suureks toeks. Kui õpetajad näevad ja usaldavad, et sa suudad asjad ette/järgi kenasti ära teha, on nad mõistvad.
Judomaastikul toimetad Sa tublisti edasi ka nüüd gümnaasiumi ajal, aga on Sul mingeid akadeemilisi eesmärke, mida tahad teostada pärast gümnaasiumi lõpetamist?
Kindlasti soovin lõpetada gümnaasiumi nii heade hinnete kui ka heade eksamitulemustega. Pärast gümnaasiumi tahan minna ülikooli. Mida konkreetselt õppima, täpselt veel ei tea, aga suunaidee on.
EM-il saavutatud kolmandat kohta.
Judo ei ole pelgalt sportlik eneseteostus, vaid elukool. Matil õpitu – vastupidavus, kukkumishirmust üles saamine, austus kaaslase ja enda vastu ning tõdemus, et eksimus on vaid samm õppeprotsessis – on otse ülekantav koolipinki. Laps, kes kogeb tatamil, et planeeritu ei tule välja esimesel või ka kümnendal korral, kuid järjepideva proovimise tulemusel see lõpuks õnnestub, võtab selle sama mõtteviisi kaasa matemaatikaülesande või võõrkeele sõnade õppimise juurde. Ta teab, et raskused ei tähenda lõppu, vaid märguannet, et tuleb pingutada ja proovida uuesti. Spordist saadud enesekindlus on parim kaitse koolistressi vastu. Kui koolis on raske, on kiusatus lüüa käega just neile tegevustele, mis tunduvad “luksusena”. Kuid judo ei ole luksus, see on vundament.
Treeningkoormuse kärpimine ei kindlusta paremaid hindeid, küll aga võtab lapselt ära täiendava tugisüsteemi, mis hoiab tema keha tervena, vaimu teravana ja emotsioonid tasakaalukamana. Hoidkem oma noorte sportlaste jaoks tatamiuks avatuna ka siis, kui koolipingis tormituuled puhuvad, sest tugev vaim vajab pehmet teed just siis, kui koorem on kõige raskem.
Kõik vanemad, kes te soovite oma lapse toimetulekut toetada judo kaudu,
siis klubid üle Eesti ootavad heal meelel nii kõiki uusi tulijaid kui ka naasjaid!
***
Loe veel sel teemal:
* Anders Hansen “Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad”, 2022
* Anders Hansen ja Mats Wänblad “Juuniori tugev aju”, 2021
* Chang, Y.-K., Chi, L., Etnier, J. L., Wang, C.-C., Chu, C.-H., & Zhou, C. (2014). Effect of acute aerobic exercise on cognitive performance: Role of cardiovascular fitness. Psychology of Sport and Exercise, 15(5), 464–470. https://doi.org/10.1016/j.psychsport.2014.04.007
* Fredricks, J. A. (2011). Extracurricular participation and academic outcomes: Testing the over-scheduling hypothesis. Journal of Youth and Adolescence, 41(3), 295–306. https://doi.org/10.1007/s10964-011-9704-0
* Heath, M., & Shukla, D. (2020). A single bout of aerobic exercise provides an immediate “boost” to cognitive flexibility. Frontiers in Psychology, 11. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2020.01106
* Mahoney, J. L., Harris, A. L., & Eccles, J. S. (2006). Organized activity participation, positive youth development, and the over-scheduling hypothesis. Child Policy Nexus, 20(4), 1–32. https://doi.org/10.1002/j.2379-3988.2006.tb00049.x
* Marsh, H., & Kleitman, S. (2002). Extracurricular school activities: The good, the bad, and the nonlinear. Harvard Educational Review, 72(4), 464–515. https://doi.org/10.17763/haer.72.4.051388703v7v7736
* O’Connor, M. (2026, September 4). Don’t drop sport in exam year, you’re hurting performance – and not just on the playing field. [Article]. LinkedIn. https://www.linkedin.com/pulse/dont-drop-sport-exam-year-youre-hurting-performance-just-o-connor-ffshe
* Szczepanik, K., Kurowski, P., & Siekańska, M. (2026). Comparison of stress sources and coping strategies in children practicing judo and their non-training peers. BMC Sports Science, Medicine and Rehabilitation, 18(1), 381. https://doi.org/10.1186/s13102-026-01802-w
* Sylwester Kujach, Maciej Chroboczek, Jaworska, J., Sawicka, A. K., Mirosław Smaruj, Narkiewicz, K., & Laskowski, R. (2022). Judo training program improves brain and muscle function and elevates the peripheral BDNF concentration among the elderly. 12(1). https://doi.org/10.1038/s41598-022-17719-6
* Yamasaki, T. (2023). Benefits of judo training for brain functions related to physical and cognitive performance in older adults. https://doi.org/10.20944/preprints202306.1990.v1
* https://www.tlu.ee/hti/uudised/eesti-opilased-vajavad-rohkem-markamist-ja-kuuluvustunnet